“Pärnu kirve” uued rüüd

“Pärnu kirve” uued rüüd.

Kõigile meeldib ennast ehtida, et parem välja näha, teistele meeldida ja heaolutundest rahuldust saada. Nii ka mina mõtlesin, et paneks ka lantidele uued kuued. Töötoas ehk garaazis seistes kätevahel erinevaid metallitükke keerutades olin justkui rätsepmeister, kes uue ülikonna tarbeks esmalt mõõdab kas materjalist jagub ja kas se ka sobib uueks rüüks. Olles valiku langetanud vase kasuks, kinnitasin vasest kuuskant lati kruustangide vahele ja kargasin ketaslõikuriga kallale. Pooletunnise madistamise järel oli juba midagi landisarnast valmis voolitud ja sai hakata liivapaberil sellele siledamat pealispinda andma. Nühkides tasasele pinnale laotatud liivapaberil lanti, edasi tagasi liigutades märkasin kuidas landipinnalt sügavamad kriimud vaikselt märkamatuks muutuvad. Oma ehmatuseks märkasin ka, et suures nühkimise hoos olin oma pöidla ja nimetis sõrme küüned koos nahaga maha lihvinud vere piirini. Helladele näpuotstele plaastrit peale ja töö võis jätkuda. Nullise liivapaberiga veel viimased kriimud eemaldatud tuli kindlaks määrata raskuskeskme tsenter. Egas midagi, puurikarbist 1,2 mm puur lauale ja sellele lant selga. Hoolega jälgisin, et landi ülemine serv oleks puuriga arvestades 90 kraadise nurga all, vaikselt lanti näpuotsaga lükates kaldus landi esiosa allapoole puudutades lauda. Märkisin puuri asukoha landile, kordasin protseduuri mitu korda kuni olin veendunud, et puuritava augu asukoht on õige. Sama puuriga millel lanti kiigutasin puurisin märgitud asukohta avause, 3 mm puuriga puurisin avause üle. Puuritud avause teravad servad 8mm puuriga maha nühitud tuli landile konks külge sokutada. Jälle kruustangide juurde, asetasin landi kahe lauajupikese vahele ja kruvisin kruustangid pingesse. Rauasaega landi tagumisele poolele soon konksu jaoks sisse saetud, landikohvrist konks leitud sai see jootekolbiga landi külge joodetud. Tulemusega rahul siirdusin 25 liitrises veeanumas landi mängu kontrollima. Landi esiosa kaldus natuke allapooke kui ta tamiili otsas rippus, see oli lootustandev märk landi õnnestumisest. Sujuvalt lanti veeanumas üles kergitades olid landivõnked olemas, see oli kui lotovõit. Hea tundega asusin poleerimise pastaga landile kõrg läiget andma. Hõõrusin vilditükile poleerimise pastat ja asusin nühkima. Nühkimiste vahepeal vahtisin lanti, kas juba on peegelpildis nühkija nägu selgelt näha. Peegelpilt ei tahtnud kuidagi selgeks minna ja siis plahvatas kõrvadevahel, et on olemas ka viltkäi millega saab ju kiiremini. Käi käima ja lant vastu ning…….??? Oli peos ja ei olnud ka, viltkäi sinder rabas landi mu näppude vahelt ja lennutas selle garaaži kõige pimedamasse nurka. Luuraja moodi küür seljas, nina vastu põrandat üritasin tuvastada asukohta kuhu lant võis maanduda. Lõpuks pika otsimise järel sai ka lendav objekt üles leitud ja suure hirmuga see üle vaadatud, kas pika lennu tagajärjel ka sellele kahju on tekkinud. Minu õnneks ainult paar kriimu mis poleerimisega võimalik välja poleerida. Käi uuesti käima ja suure hoolega hoidsin konksu vildikettast eemale, et lant jälle kuhugi pimedasse garaaži nurka ei lendaks. Kui landi pinnalt lõpuks tuttav nägu vastu vaatas oli talvine päike keskpäeva jõudnud.

Aega pimeduse saabumiseni oli piisavalt, et teinegi lant valmis meisterdada. Seekord valisin pronksi tüki millest tooriku välja lõikasin. Ketaslõikuri ketas töötles materjali sama edukalt kui vaskegi. Üllatava lihtsusega jõudis valmistamise protseduur lõpule ja eelmise landi valmistamisel ette tulnud viperused seekord ei kordunud, suutsin ka näppude lihvimisest hoiduda.

Järgmisel hommikul jääle ja kohe proovima kuidas meistriteosed ka ennast õigustavad. Valisin karbist pronksist landi millega esmalt proovi teha. Esimese puuritud jääaugu all oodatud sõpra ei olnud, seega tuli minna teda otsima. Tuiates mööda jääd sihipäratult auke jäässe puurides õnnestus keskpäeval ahvenale otsa komistada. Ahvena võtt oli ettevaatlik, sõna otseses mõttes käis õrnalt sitikat näppimas, mõnele huvilisele sai ka landi konks lõua alt sisse löödud, võttude vahed olid pikad, kuid all ta oli. Mõned võttude vahelised  pausid jäid sinna kümne minuti vahele ja oli korduvalt tahtmine jääaugult tõusta, kui sõber jälle sitikale hambad sisse lõi. Sellisel moel augu peal istudes oli päike ennast taevapiiril loojangule lähemale venitanud ja hämarus hakkas vaikselt peale prassima. Ka võttude vahed olid pikenenud. Ühtäkki meenus, et mul ju vasest lant veel proovimata. Kähku landivahetus ja lant põhjapoole teele. Kohe ka võtt, siis teine ja kolmas, nüüd olin segaduses. Mis toimub? Enne olin oodanud ahvena võttu, nüüd äkki järjest. Peas vasardas, see õhtune võtt kindlasti. Sokutasin uuesti pronksi otsa ja tulemus täpselt selline nagu enne, käis intervallidena sitikat näppimas. Uuesti vask külge ja proov tõestas, et landi rüül on vahe sees. Vetepimeduses landi läige ja helk oli see mis eemalt ahvenatest sõbrad kaugemalt lähedale meelitasid, sellest ka intensiivsem sitika ründamine kuna ründajaid rohkem. Ennast päeva lõpuks püsti ajades ja kaerajaani liigutusi tehes vere uuesti kiiremini jäsemetes liikuma pannud, suundusin kodupoole kelku järele vedades. Saagi üle ei saanud nuriseda, hoolimata sellest analüüsisid ajurakud millest ikkagi selline võtu vahe. Kellaaeg, päike, kala pole, kala tuli, hommikune võtt, õhtune võtt, landi mäng, landi värv need olid mõtted, mis pead tiirutasid. Kindlat diagnoosi ei osanudki määrata aga kahtlus jäi landi värvile seega otsustasin, et meisterdan veel ühe kui koju jõuan ja kasutan selleks roostevaba terast. Kodu poole sõites helistas sõber tundes huvi kuidas mul jääl läks, saades teada, et saak oli arvestatav tahtis ka üritusest osa võtta. Panime plaani paika, et hommikul uuesti jääle. Naised kodus pehmeks räägitud ja load saadud, hommikul uuesti koos sõbraga teele Pärnu poole. Eelmise päeva kalaparve asukoht teada, polnud muud kui pika sammuga hommikupimeduses püügiplatsile. Püügiplatsile kõndides rääkisin sõbrale eelmise päeva sündmustest, kuidas landi vahetus ja landi värv kala võttu mõjutas. Kohale jõudes puurisin augu jääse ja asusin lanti ridva külge sättima sõber samaaegselt üle mu õla piiluses ja uudistades “noh kus on näita mulleka seda kuulsat läikivat vasest lanti”. Landikarbi kaant kergitades tabas mind üllatus, sest landikarbist vahtis mulle vastu õnnetu vasest tuhm lant ja eelmise päeva särast polnud jälgegi. Saadud üllatus röövis kõnevõime ja ei osanud esialgu seletuseks midagi lausuda miks lant selline välja nägi.  Pika kogelemise peale uurisin sõbralt kas tal poleerimise lappi on. Eitava vastuse korral püüdsin landi läiget taastada seda villase kindaga nühkides, nühkisin mis ma nühkisin aga läiget ma sellele ei saanud. Siit ka õppetund, et tuleb ka poleerimise vahendid kaasa vedada või hommikul enne väljasõitu asjad üle kontrollida,et sellisesse olukorda ei satuks. Olenemata sellest, et eelmine päev oli pronksist lant samuti merevees supelnud oli tema läige säilinud. Võib-olla oli natukene tuhmimaks muutunud kuid läige oli olemas. Egas midagi lant otsa ja ahvenaid kimbutama. Kala oli jäänud õnneks püügiplatsile ja rändama ei pidanudki. Saime sõbraga mõlemad ilusad saagid. Tagasiteel arutasime mida peaks tegema, et vasest lant säilitaks oma läike soolase mereveega kokkupuute järgselt, kuid ei leidnudki sellele lahendust. Kaldale jõudes ja asju auto pagasiruumi laadides jäi käte vahele roostevabast vahukulp millega jääaugust jäätükke välja urgitsesin, siit ka mõte järgmise landi valmistamisel roostevaba kasutada.

Kuidas järgmisel hommikul ma koos sõbraga roostevabast lanti meisterdan, sellest juba järgmises postituses.

Lugupidamisega,

landimeister Margus Kureküla