“PÄRNU KIRVE” tuunimise tunnid
Ilusatel talvepäevadel mööda jääd ahvenaparve tagaajades kummitas peas mõte kuidas valmis meisterdatud landile kiiremat käiku juurde anda. Kalaparvele peale sattudes tundus igavikuna millal sujuvalt liuglev lant päikese käest vetesügavusse ahvena nina alla jõudis. Kalaretkelt naastes sammud garaasi ja ühe landi esiosale rohkem kaalu lisama ja teisele landile ekstra raskust juurde. Järgmisel püügipäeval esimesena tegevusena vaja tuunitud lantidele proov teostada. Esimene lant, mille esiosale sai kaalu juurde lisatud, kihutas veepiirilt põhja poole sellise kiirusega, et tuli pöidlaga kettale pidurit anda muidu oht tamiili sassi minekuks. Landi põhja poole kihutamise hetkel käis peast läbi mõte, juhhei toimis, kuid rõõm oli lühike. Kihutas põhja küll aga landile omapärased võnked olid kadunud. Egas midagi, lant karpi tagasi ja teine otsa millele sai kaalu juurde lisatud. Ootusärevusega landi vajumist jälgides trummeldas peas, kas võnked säilisid või tuleb see lant ka karpi hoiule sättida. Landi liikumiskiirus oli rahuldav ja landi kergitamisel oli tunda landi võnked, mis tegi meele rõõmsaks kuid juurde lisatud grammid andsid landile veidra kombe liikuda otsejoones jääaugust eemale. Kuidagi ei tahtnud vabajooksuga langemisel lant jääaugu lähedusse jääda ja tuli teda jätkuvalt lähemale sikutada, mis muutis püügi ebameeldivaks. Lant karpi ja esialgne lant osa ja püük jätkus. Ridva noogutit vahtides tiirutasid küsimused peas miks ei toiminud, mida oleks vaja teha, et asi toimiks. Ideid plahvatas peas jätkuvalt ja siis läks pirnike põlema, lähen koju ja venitan landi tagumise osa natukese pikemaks ja vaatame kas toimib. Jäält naastes jälle sammud armsaks saanud töötoa poole ja landi tagumisele osale (pean silmas landi karabini august konksu poolne osa) uuendusena 5 mm lisaks ning hommikul jääle testima. Tuisuses hommiku hämaruses, otusärevuses hinge kinni hoides vaatasin kuidas tamiili meetrid kettalt maha jooksevad kuni esimesena tuunitud lant põhja puudutas ja ketas seiskus. Tõmme ülespoole, jess võnked olid tagasi tulnud ja landi mäng oli taastunud ja põhja jõudmiseks kulus ka vähem aega kui enne. Õnnestumine pühkis peast kõik kahtlevad mõtted ja tõi sära silmadesse ning tuisune hommik oli ka kohe meeldivam. Rahulolu südames nautisin päeva lõpuni ahvenate kimbutamist. Püügipäeva lõppedes koju sõites teed vahtides hakkasid vaikselt uued mõtted lähemale hiilima. Mida võiks veel teha, et lant ahvenaid paremini ligi meelitaks ja ka neid selle läheduses kauem paigal hoiaks. Muuta kuju? Erinevad materjalid? Need olid mõtted, mis kummitusena sabas sörkisid. Koju väravasse jõudes oli otsus langetatud, JAH kasutame erinevaid materjale ja vaja igast materjalist üks lisaks landikarpi meisterdada. Kuidas erievatest materjalidest uued landid valmisid sellest juba järgmises postituses.
Lugupidamisega,
landimeister Margus Kureküla