Vaadates aega tagasi meenuvad mälestused, mis meelest ei lähe. Hanesulest õngekork, haavikust valitud sirgem kasv õngeridvaks, haamriga trepikivil laiaks löödud jupike tina raskuseks, päevinäinud õngekonks, mis oli seotud umbsõlmega tamiilijupi külge, sellise komplektiga tegid tegusid kõik, kes olid nakatunud pisikusse, mis kiskus veekogude äärde kala taga ajama.
Ka mina olin üks neist kellele see pisik külge hakkas. Poisikesena ei olnudki nii oluline kala liik ja suurus. Veekogu ääres istudes, vaadates veepinnal ulpivat õngekorki ja oodates momenti mil keegi seal veepiirist allpool õngekorgi ümber rõngaid tekitaks. Looduses üksi istudes mõtlesid, miks see salapärane seal ei taha talle pakutavat sööta. Kas ussike vale ja tahab hoopis puruvana või püügiaeg pole õige, need olid mõtted, mis viisid sind justkui teise maailma. Uute kalaliikidega tutvumine oli boonuseks. Püüdsid olla loodusest üle peletades sääski ja parme eemale, vihmavalingu ajal kuuseokste alla peitudes , põlvini külmas vees kivide alt puruvana otsides või jõe kallastel kasvavate nõgestega võideldes, õngekorgi päästmise nimel puu otsa ronides, need olid tegevused, mis olid poisikesele tähtsad.
Need olidki selle pisiku ühed väiksemad sümptomid. See salapärane haigus oli sinu üle kontrolli saavutanud, kui unenägudes oma kala taga ajasid ja tekkis tahtmine jätkuvalt uuesti neid kogemusi läbi elada, tahtsid näidata sellele salapärasele seal veepiirist allpool, et sina oled parem ja jääd peale. Aja muutudes muutusid ka prioriteedid, hakkasid valima konkreetset vastast kellega rinda pista. Kui poelettidelt midagi saada oli siis soetasid selle, kui ei siis tuli kasutada vanemate meistrite nõuandeid need ise valmis meisterdada.
See ongi aeg, kus ma selle haigusega nakatusin. Kuigi oli olemas, kas kingitusena saadud või poest ostetud püügivahend ei vastanud need ootustele ja tuli neid natuke kõpitseda enne kasutusele võttu. Poes pakutava kalastustarvete nimekiri oli nii lühike, et suurem osa peibutistest tuli endal valmistada. Nii ka mina hakkasin talvisel kalapüügil kasutatavaid sikuteid oma tarbeks valmistama. Muidugi esimesed näpunäited sain vanaisalt. Sikutitele lisandusid libisevad õngekorgid, mis olid valmistatud mõrra ujukist ja pulgakommi torujast varrest, haugipüügiks landi valmistamisel kasutasin vana supilusikat millele augud sisse puuritud konksude tarbeks. Tonka püügi tarbeks sai vanast akust pärit tina supilusikal üles sulatatud ja vees jahutatud ning auk puuritud, elusöödaga püüdmisel läksid käiku kitarrikeeled, talvise kalapüügil kasutatavad noogutid valmistasin tühjast Pepsi pudelist, vimma ja särjepüügil kasutatavad marmõskad valmistasin fotoplaadist millele konks külge tinutatud jne.. Need olid näputööd, kui tahtsid tabada oma lemmikut.
Nii nagu vanasõna ütleb “Ise tehtud, hästi tehtud! ” tegin ka mina endale peibutised, mis pidid ennast õigustama. Kui ei, siis pidi tegema uuesti ja uuesti kuni võis öelda “nüüd vist on hea”, sest paremini saab alati. Kalapüüki alustasin kasutades puidust valmistatud lihtkäsiõnge. Sellele järgnes bambusest lihtkäsiõng, mille vahetasin Riia klaasfiibrist kokkupandava vastu, millele hiljem rõngad külge tinutasin ja Nevski ketta elektriku teibiga peale teipisin. Sinninguna kasutasin pikka aega Nevski komplekti merest püügil, kui ka jõgedel ja järvedel, mille soolane merevesi pikapeale ära sõi, lihtsalt oksudeerus ja lagunes laiali. Selle asenduseks sai soetatud esimene välismaine Shimano ritv haspelrulliga. Jääpüügil kasutasin algul kadakast valmistatud ridvajuppi, millel tamiili peale kerimiseks oksahakatised eri suunda painutatud. Sellise püügivahendiga oli kõigile näha kui kala said, sest kala jääpeale kiskudes käisid käed kui tuuleveski labad tuules. Kadakast püügiriista asemele meisterdasin uue kasutades katki läinud ridvaotsa, millele sai puidust vars ja Nevski rull peale pandud. Sarnane püügiriist toimib siiani. Uue õnge valmistamisel kasutasin süsinikust ridvaotsa, portselanist rõngaid, korgist käepidet ja truuks jäänud Nevski ketast( vana mudel), mis toimib suurepäraselt iga ilmaga ja on vastupidav. Kuid olulisem on sellele seotud rakendus, mis on Pärnu lahel ja Peipsi järvel edukalt toimiv ehk “Pärnu Kirves”. Lisaks nakatusin sajandi alguses veel lendõngendusse, kõigi lisadega, tehisputukate sidumisest kuni ritvade kokku klopsimiseni. Neli aastat tagasi lõi veel välja puidust lantide valmistamine. Nüüd tahan pakkuda ka teile haiguse põhjusel valminud vilju. NB siiani pole veel terveks saanud!
“Pärnu kirves”-t järgmistes postitustes.