“PÄRNU KIRVE” valmimise lugu.
Kohtumisest vanahärraga Pärnu lahel oli möödas mõned tunnid. Et landi kuju veel mälus ähmaseks ei muutuks suundusin peale kiiret kehakinnitust garaasi. Otsisin tüki paberit millele joonistasin mällu salvestatu. Kiirkoolituse kohaselt pidi landi üks külg olema sirge ja vastasküljel ülemine serv kolmekümne kraadise nurga all. Saadud info põhjal otsisin riiulitelt landi valmistamiseks vajaminevad tükid vaskplekki ja pronksi. Pliiatsiga joonistasin landi kuju plekkidele, lõikasin ketaslõikuriga landi kuju välja, tinutasin plekid omavahel kokku, lihvisin lõikuriga ülemise serva kolmekümne kraadi peale. Seejärel viiliga kujundasin landi alumise serva ja esiotsa sujuvad üleminekud ja toorik valmis oligi. Nüüd tuli liivapaberil landi tagumine külg sirgeks lihvida. Algul jämedama teraga paberil siis järjest peenematel paberitel. Landi esiküljega sama protseduur. Karabiini kinnituse augu asukoht pidi jääma selliselt, et landi raskuskese jääks landi ette otsa selliselt, et lanti vees üles tõmmates vee takistus landi palanseerib ja kolmekümne kraadine ülemise serva lõige landile võnked annab. Peale augu puurimist tinutasin konksu külge ja kohe veeämbris vaja proovida kas toimib. Vedas, esimese korraga võnked olemas. Nüüd nullise vesipaberiga suuremad kriimud välja ja paari tunni jagu näppude vahel poleerimist kõrvus kummitamas vanapapi õpetussõnad “pind peab olema nii hästi poleeritud, et ahven end landi peegelpinnalt näeb”. Nii ma siis poleerisin ja vahtisin lanti kas ma oma nägu sellelt näen. Tulemusega rahul tuli veel sitikad valmis siduda. natuke pusimist ja plastmass marmõskal punasest lõngast saba taga. Peale südaööd tegemistega lõpetanud voodisse ja järgmisel hommikul Pärnu. Kiiresti lahele esimesed augud jäässe, lant koos rakendusega vetesügavusse ning püük oligi alanud. Koolituselt saadud info kohaselt tuli lant lasta põhja ja seejärel sujuvalt poole meetri jagu kergitada lastes landil jälle põhja vajuda. Oh üllatust kergitamise tegigi lant imelikke võnkeid, mis ridvast läbi käisid. Tõsteid pidi tegema väikeste pauside järel mille ajal kohale meelitatud ahven sitika pintslisse pani. Ahvenad meelitas kaugemalt ligidale landi läige ja landi võnked tekiasid ahvenal tunded nagu lant tahaks sitikaid ise ära süüa. Kes ees see mees nii ka ahven aplalt selle sitika pausi ajal ära üritas napsata. Võttu nägi ridva noogutilt, kiire haage kerimisega ja jääl ta oligi. Erinevus eelnevate kordadega oli märgatav. Nüüd võis uhkusega kassile ja perenaisele näidata püütud saaki mille uue landiga välja sai meelitatud. Üks lant sai valmis tehtud vaja ka tagavara nii, et jälle garaasi. Neli tundi pusimist ja valmis ta oligi. Landi arendusest räägin järgmises postituses.