“Ega tali taeva jää” nagu vanarahvas räägib. Miinuskraadidega jäätuvad veekogud ja õige aeg teostada jääalust kalapüüki. Nagu mullegi meeldib paljudele harrastuskalastajatele minna jääle oma lemmikuid tabama, kasutades erinevaid peibutisi. Ajal mil mobiilsest telefonist isegi unistada ei osatud käisin Peipsi järvel ja teistel siseveekogudel oma ahvenast lemmikut taga ajamas kasutades püstist kahese konksuga Peipsi sikutit. Neid valmistati reeglina käsitsi. Igas rannakülas leidus keegi kes selle valmis nikerdas. Poisikesena mäletan, et vanaisa juures olles oli sikutite valmistamise üritus nii püha, et isegi kirikus käimine selle tegevuse juures jäi tahaplaanile. Mudilased vaatasid distantsilt kuidas pandi mängu kõik oskused, kogemused ja hing, et sikutile elu sisse puhuda. Kalasaagid olenesid ikkagi ju sikuti kujust, kasutatud materjalist ja muidugi sellest kuidas see valmistatud oli. Sellega püüti nii ahvenat, haugi kui ka koha. Nüüd on kalastajate seas populaarsust kogunud ahvenate taga ajamisel põiklant “PÄRNU KIRVES”. Räägin teile loo kuidas mina Pärnu kirvega tutvust tegin. Võtsin vanaisa pärandina saadud sikutid ja suundusin Pärnu lahele ahvenaid kimbutama. Sai tallatud päevade jooksul sadu kilomeetreid, kuid saagikust ei saanud Peipsi järvega võrrelda. Oli päevi, kus tuli tagasi tulla tühjade kätega ja kassile pettumus valmistada. Tahtmine kala tabada oli nii suur, et külm ja lumi ei olnud takistuseks. Ikkagi päev värskes õhus ja huvitav väljakutse. Ühel pärastlõunasel päeval olin juba leppinud sellega, et kalaõnn ei naerata, kui silmasin horisondil läkiläkiga lambanahkses kasukas kalastajat, kes tiris järjest ahvenaid jääle. Soov kala tabada oli nii suur, et suundusin lähemale. Olles ise kahekümnendates tundus kasuka kandja viiekümnendates vanapapina. Distantsi hoides puurisin ja vahetasi sikuteid kuni sai vanahärrale tiir peale tehtud aga mida pole seda pole, kala. Julgust kokku võttes jätsin kalastustarvikud jääaugule ja hiilisin vanapapile küljealla. Küsimusele “kuidas läheb” pidin vastama “tühjad pihud”. Muheda naeratusega papi ütles, “nägin jah, et tegid tiiru peale”. Kuuldes, et püüan Peipsi püstise sikutiga venisid papil suunurgad ülespoole ja soovitas minna Peipsile või siis heinamaale, sealt pidi rohkem lootust olema ahvenat tabada. See andis mulle võimaluse näha imerelva millega papi jätkuvalt ahvenaid jääle kiskus. Sain kiirekoolituse landi tööpõhimõtte kohta. Salvestasin landi kuju ja suuruse mälusoppi, tänasin vanahärrat lahkelt jagatud info eest, lõpetasin püügipäeva ja suundusin koju garaasi lanti valmistama. Kahjuks Vändrast pärit vanahärrat enam ei kohanud ja nime ka ei mäleta. Aasta oli siis 1995. Esimesest enda valmistatud kirvest juba järgmises osas.
